Meie juures 2011-2020a töötanud välisvabatahtlike kogemustest saad lugeda siit:

Henna-Ala Mikkula

Henna tegutses  Tudulinnas EVT-vabatahtlikuna alates septembrist 2010 kuni juunini 2011.

Tema tutvustab oma tegemisi järgmiselt:

Töötasin peamiselt Tudulinna asenduskodus aga ka valla lasteaias ja põhikoolis. Kuna Tudulinna alevik pole eriti suur, olid kõik need asutused ainult paarisaja meetri kaugusel majast, kus ma elasin.

Mu tähtsamaid ülesandeid asenduskodul oli olla kaasas ja abiks igapäevastes olukordades, ning tegeleda lastega ja pöörada tähelepanu üksikutele lastele meisterdustööde, joonistamise ning mängude kaudu. Olen asenduskodu perele igavesti tänulik kõige usalduse ja paindlikkuse eest!

Üks mu ilusamaid mälestusi oma EVT'st oli kevadine rahvusvaheline üritus Tudulinna kultuurimajas, mis korraldati koostöös ühingu noOR, teiste välisvabatahtlikkude ja Tudulinna noortega. Aga mõtlen soojusega ka lihtsaid, tavalisi päevi, ja niisama tähtsad on mulle kõik armsad lapsed ja suurepärased täiskasvanud, kellega ma tutvusin.

Olin Tudulinnas väga õnnelik. Polnud mingit kiirust. Igapäevased asjad sain osta Tudulinna poest. Nädalavahetustel käisin mujal Eestis. Sain häid sõpru. Ausalt, minu arvates oli Tudulinna mulle lausa ideaalne koht oma EVT jaoks.

****

I was an EVS volunteer in Tudulinna from September 2010 to June 2011. I worked mainly in Tudulinna orphanage but also in the village's kindergarten and school. The Tudulinna village is quite small, and all of these places were only a few hundred metres from where I lived.

My most important tasks at the orphanage were taking part in the every day life and giving an extra hand where ever needed, spending time with the kids and giving special attention to them, one by one, through craft making, drawing and games. I'm forever thankful to the orphanage staff for all the flexibility and trust they showed for me!

One of the finest moments of my EVS was an international event on spring in Tudulinna culture house. The event was organized in co-operation with noOR, other international volunteers and Tudulinna kids. But as dear is the memory of all the ordinary days, and as important are all the dear children and wonderful adults I got to know.

I was very happy in Tudulinna. There was no rush. From the village shop I got everything I needed in my every day life. On weekends I travelled around Estonia. I got many dear friends. For me Tudulinna was, honestly, just a perfect place to do EVS.

****

Adamyan Geghetsik

Minu nimi Geghetsik, aga siin teavad mind kõik Nanona. Ma olen pärit Armeeniast, idast, nagu te siin ütlete Ma tulin Eestisse 7. juulil 2011. aastal ja mu projekt lõppes 7. juulil 2012. Põhiliselt töötasin ma lastekodus ja kord nädalas ka lasteaias ja koolis.
Mulle meeldis siin olla. Ma armastasin neid lapsi väga ja nemad olid oluliseks põhjuseks miks mulle siin meeldis. Minu igapäevane töö oli nende eest hoolitseda ja nendega aega veeta. Meile meeldis mänge mängida, käsitööga tegeleda, joonistada, tantsida, küpsetada ja teha kõike, mis tegi nende elu õnnelikumaks. Siin omandasin unikaalse kogemuse, kuidas tulla toime suure vastutusega. Eriline tunne oli tunda, et lapsed vajavad mind, see jäi minu südamesse, mõistsin et kui lastele armastust anda, saab seda neilt ka vastu. Ma olen saatusele alati tänulik, et sain selle võimaluse olla siin koos lastega, olla väike osa nende elust. See on ja jääb üheks parimaks kogemuseks minu elus.
Loomulikult oli elu selles väikekülas minu jaoks suureks väljakutseks. . Armeenias elan ma pealinnas Yerevanis. Ja sealt otse tulla sellisesse väiksesse kohta, kus kõik on lähedal ja lähedased, see oli mulle alguses harjumatu. Aga ajapikku ma harjusin kõigega ja nautisin oma elu ja tööd väga. Ma õppisin siin tundma häid inimesi. Ma sain sõpru. Nüüd võin ma öelda, et selle kohakesega ei suuda miski võistelda. Kui olin lühikest aega Tudulinnast eemal, tundsin, et igatsen seda väga. Seal on nii vaikne, nii turvaline, kõik teavad kõiki. Ja eriti loodus – see on siin parim. Ma nägin kõiki 4 aastaaega ja tõesti nautisin neid.
Minu jaoks oli see parim koht, kus olla vabatahtlik.                                                                              

Tänan teid kõiki, kes te andsite mulle selle võimaluse :)

My name is Geghetsik, but here everyone knows me as a Nano. I’m from Armenia, from East, how they like to say here J I was an EVS volunteer in Tudulinna. I came to Estonia on 7th of July in 2011, and finish my project on 7th of July in 2012. Mainly I worked in Children’s house, and once per week in kindergarten and in school.
I liked to be here. I love my kids very much, and I was here only for them. My daily work was to take care and spend time with them. We liked to play games, to handicraft, to draw, to dance, especially baking and all activities which made their life happier. Here I was collecting unique experience with a big responsibility. It was so good when you could feel that kids need you, and it's so nice when you give love to them and can get it back. I will be always grateful to destiny I had this chance to be here with kids, to be small part of their life. It always will be one of the best things that happened to me.
It was a big challenge for me to come to this very small village. In Armenia i live in capital, in Yerevan. And after that to come to such a small place where everything is so close to each other. It was a bit unusual for me in the beginning. But after time i got used to all of this and i liked my work very much. I got to know good people here. I made friends. Now i can say, nothing can compare with this place. When i was away from Tudulinna for a while i felt that i miss it very much. Here is so quiet, so safe, everyone knows each other. And especially nature here is the best. I saw all 4 seasons here and i really enjoyed them.

For me it was the best place to do my EVS.
Thank you all who gave me this chance.

****

Välisvabatahtlik Gohar Perioodil juuli 2012-juuli 2013 tegutseb meie asutuses välisvabatahtlikuna Gohar Armeeniast. Gohar on väga seltsiv ja sõbralik neiu, kes on saavutanud meie lastega väga hea ja usaldusliku kontakti. Ta on aktiivne ning on korraldanud lastele mitmeid lõbusaid ja õpetlikke ettevõtmisi nii erinevate õppepäevade kui ürituste kaudu. Gohar ise tutvustab oma tegemisi järgnevalt: Hello everybody! My name is Gohar and I’m an EVS volunteer in Estonia. I’m from Armenia, from the very sunny country but during these months Estonia has became my second home country. May be it sounds a bit strange but I do like the winter in Estonia, it’s so amazing.   My EVS project started in September 2012 and will finish in June 2013. Especially I’m doing my EVS in Tudulinna at the orphanage but per a week I’m working in Avinurme at the kindergarden. Both of them are the small places in Estonia but I’m completely happy in the such calm, not big towns.  I enjoy my time in Estonia. I’m spending my working day with children. We’re playing, dancing, painting, drawing, creating different interesting things; children have a such rich imagination J! Sometimes, when the weather permits, we have sport activities outside. My children like to hear new information about the habits, the culture, the holidays, the parties of the other  countries. It inspires me so much and I try to do and give them as much as possible. I’m organizing different kind of events and my little friends help me. You know, they are very good and skilful helpers J We really have a productive cooperation and their happy laughters prove it. Sometimes other volunteers from different countries take parts in our events and share their experiences with the children. In the end of each event we have party and children do enjoy their time.   I’m so lucky working with the wonderful children, with the such warm and friendly staff. Tudulinna and Avinurme has became one of the happiest part of my life.  Thank everyone who I’m working with.

Zsofia Eszter Baglayas Välisvabatahtlik Zsofia Eszter Baglyas Ungarist töötas meie asenduskodus ajavahemikul september 2013-juuni 2014a. Zsofia on pedagoogika ja sotsiaaltöö kõrgharidususega noor, kel on olemas töökogemus tegelemaks erivajadustega lastega. Tema eriliseks huviks on teraapiline töö koertega. Zsofia on õppinud koerte treener. Meie juurde tuli ta tööle koos oma koer Robiniga. Robin on bordell kolli tõugu, loomult on ta sõbralik, armastab väga lapsi ning omab ametlikku teraapia koera tiitlit. Zsofia on koos Robiniga teinud teraapilist tööd lastega nii koolides kui lasteaedades. Oma teadmisi ja kogemusi on tulnud ta meiega jagama. Tema eesmärgiks on tutvustada meile Ungari kultuuri ja oma tööd Robiniga. Ta soovib õppida eesti keelt ning tutvuda Eesti kultuuriga. Zsofia mõtted meie juures saadud kogemustest: Minu elu Tudulinnas EVS vabatahtlikuna Aasta oli siis 2013. ja käimas augustikuu, kui sain teada, et minust saab vabatahtlik väikeses alevikus nimega Tudulinna. Sellel ajal ei olnud mul õrna aimugi, kuhu ma täpselt lähen või mis mind ees ootab, kuid olin äärmiselt õnnelik, et mulle selline võimalus avanes! Kuu aega hiljem, septembris, pärast pikka 2280km pikkust sõitu rongi, metroo, lennuki, bussi ja autoga, jõudsin ma lõpuks Tudulinna. Tegelikult oleks õigem öelda ’’meie’’, sest saabusin siia oma neljajalgse sõbra Robiniga. Me olime valmis vastu astuma uutele seiklustele. Ma jätsin oma töö, hobid, sõbrad, pere ja kõik ümberkaudse, millega olin harjunud, et tulla teise Euroopa otsa, saada osaks EVS kogemusest ja nautida mõnusat vaheldust oma igapäevaelule. Tudulinna sobis selle jaoks suurepäraselt! Ma sain suurel hulgal uusi kogemusi ja sõpru ning palju rohkem võimalusi, kui oleksin oodanud. Alguses arvasin, et EVS kujutab endast ette väga organiseeritud tegevusi, kindlat töögraafikut ning mulle räägitakse täpselt, mis ülesandeid ma lastega tegelemisel täitma pean. Arvasin, et küla tähendab väikest linna ja külmad talved, mille eest hoiatati, pole nii külmad, kui need tegelikult on – sellest hoolimata oli kogemus seda kõike tõeliselt väärt! Pärast üheksat siin, väikeses Kirde-Eesti külas, veedetud kuud tunnen end piisavalt koduselt, et kirjutada oma EVS kogemusest. Umbes 200 elanikuga Tudulinna ei ole lihtsalt magav küla, vaid peidab endas palju potentsiaali. Selle koha idüll annab võimaluse puhata, veeta aega enda seltsis ning koguda uusi ideid ja plaane tulevikuks. Minu põhiline töö oli abistada Tudulinna Lastekodus. Lastega mängimine ning nende õpetamine, mitte otseselt, vaid läbi enda käitumise ja isiklike näidete paneb olukorda, kus tunned, et oled vajalik. Südame teevad äärmiselt soojaks laste poolt tulev positiivne tagasiside ja komplimendid. Hea rahvusliku toidu valmistamine või nauditava käsitööga tegelemine ei arenda mitte ainult lapsi, vaid ka ennast! Sa õpid rõõmu tundma väikestest asjadest. Lastekodus on alati palju tööd ja igavus on täielikult välistatud. Töötamine lastega, kes kõik on erineva taustaga, vanuses 8 kuud kuni 16 aastat, on paras väljakutse ja iga päev toob uue ülesande, mida lahendada. Hiljem, kui olin lastekoduga juba rohkem tuttav, kutsuti mind ka kohalikku põhikooli ja lasteaeda, kus sain läbi viia tunde koos oma koera, Robiniga. Ümberkaudne kaunis loodus lausa kutsub pikkadele metsajalutuskäikudele, avastamisrõõmust puudust ei tule! Pärast kultuurishoki tõususid ja mõõnasid, raskusi eesti keelega, segadust täiesti sõbralikke eestlastega tunned end täiesti uue inimesena, kes on palju iseseisvam ja arenenum, või vähemalt natuke vanemaks saanud . Muutustega tuleb kaasa minna! Ma olen siiralt õnnelik, et langetasin otsuse Eestisse tulla, ma ei kahetse sellest ühtegi hetke.

Agnes Rizmayer

Välisvabatahtlik Agnes Ungarist tegutses meie asenduskodu laste, Avinurme Lasteaia laste ning Avinurme psüühiliste erivajadustega inimeste päevakeskuses ajavahemikul september 2015-juuni 2016.

Agnes on igati tore ja hakkaja noor, kes panustas meie laste vaba aja tegevuste planeerimisse ja sai lastega kiiresti suureks sõbraks, keda siiani rõõmuga külla oodatakse ja kes meie lapsi ka oma teenistusaja lõppedes mitmetel kordadel juba külastanud on.

Agnese mõtted meist:

Töö teie juures jääb meelde alatiseks, see kogemus on super. Koostöö teie laste ja töötajatega pakkus mulle palju rõõmu. Jään Teiega kontakti hoidma.

****

Katya and Stasya

Hi to everyone! We are Katya and Stasya, 30 and 22 years old! We are from Ukraine, Kharkiv. Our EVS project started in September 2017 and will finish in September 2018. We searched for joint project and the project that will be interest to us. Оne of our interests is children. "Maria ja lapsed" сhose us and made it possible to be volunteers in the great place! Staff of orphanage are good, kind, responsive and friendly people. In "Maria ja lapsed" we feel like at home. Here all are our friends - children and grown.

In orphanage we deal with children of different ages, from the smallest (few days) to the largest (eighteen years old). We are playing different games, walkin, drawing, playing the piano and enjoy the time spent together. Sometimes we are exstra-hands for staff. We like to help them and to do some domestic work.

The orphanage has two parts. In Tudulinna and in Rakvere. We like all departments. Tudulinna has 3 groups and Rakvere has 2 groups. Each groups has up to 8 children and 2 teacher who work one week each, so children feel comfortable. The working system in "Maria ja Lapsed" will teach you a lot and you will be able to take this experience with you.
Director of the orphanage, our mentor, teachers are always sympathetic, kind, answer all questions. We never feel lonely, because of so wonderful people around.
Estonia is a beautiful country with clean air, a lot of lakes, the sea, amazing people, very interesting culture. Also we can enjoy other countries in good direction from Estonia, for example, Litva, Latvia, Russia, Sweden, Finland.

We are happy! Thank very much to Erasmus+, EVS, NOOR (our coordinating organisation), "Maria ja Lapsed" for this great opportunity!

****

Veronika Odler

See töökogemus on hindamatu, super ja ma sain siin juurde nii palju sõpru, olete mule kallid ja tean, et hakkan Teid kõiki väga igatsema. Tean nüüd, et tahan elus edasi liikuda ja alustada tööd laste psühholoogina. Lapsed Teie juures on lihtsalt võrratud:)

****

Rodolfo Marca